Bujashaka

Kas on võimalik liiga palju õppida? Jah on küll. Nii palju, et sul on korralikult kopp ees, aga samas ikka nagu ei oska veel midagi. Vaesed puud, mis minu õppematerjalide pärast langenud on. Mida aeg edasi ülikoolis, seda raskemaks läheb. Baka töö pidi meie term paperi kõrval lõdva randmega kirjutatav olema.
ERASMUS! Läheks? Kuhu?! Kui mitte nüüd, siis millal veel?

Misassja nagu?!

Mulle tuli see blog täna meelde. Mida hekki nagu. Vaadake piffid, kui järjepidevad me oleme. Meil on lihtsalt nii palju vaba aega, et suudame koguaeg ühist blogi pidada. Hästi. Muidugi olen ma suutnud ka ikka korralikult ise siia postitusi teha.
Ülikool on äge! Tegelt ka!
Kallikesed, ülikool on see aeg, kus me õpime elu elama ja inimesi tundma. Kõiges nende heas ja halvas valguses. Eri kultuurid, eri isiksused.
Mis peamine, kui ülikool läbi, teineteisel oleme me ikka alles! :) Armastan ja kallistan teid ning loodan, et kui meil ülikoolid läbi on, siis teeme ühe korraliku peo ja alustame uue ägeda eluetapiga :)

Ükskord on ikka esimene kord...

... kukkuda läbi ülikoolis esimene eksam. Kukkusingi ühe eksami läbi. Kaheksa punkti jäi puudu. Ega ma ei aja tagasi, et ma olen lammas, aga ma tõega ei osanud ka seda asja. Teistest olid pooled vähenalt seda asja varem õppinud juba. No ja osad on lihtsalt andekad.

Pärast jõule on järeleksam. Päris huvitaval ajal peaks mainima. Kas ainult Eestis peetakse jõule ja aastavahetust?! Mujal õpitakse lihtsalt järeleksamiteks?! Paar päris kena kutti on öelnud, et nad aitavad mul hea meelega õppida. Positiivne. Mis saaks selles halba olla. Ilusad ja targad aitavad mul eksamiks õppida. Pole ühtegi halba sõna.

Küll teie ka kunagi oma esimese ülikooli eksami läbi kukute. Teate, ma olen vist palju pohhuistimaks hakanud. Või kuidas seda öeldagi. Ahjaa, muutunud. Kukkusin läbi, olin kaks sekki ilgelt nukker ja siis hakkasin ise enda üle nalju tegema. Sitt lugu. Ema ütles, et mis sitasti see uuesti. Tõsi ta on. Hurraa! Hõissa ilusad eraõpetajad! :D

Knowledge...

See peaks minu sisse jugadena voolama, aga miskipärast tunnen ennast ikka täieliku lollina. Lihtsalt ei oska mõndasid aineid üldse ja kohe kohe on eksam. Jube. Muide, viimase kahe nädala jooksul on olnud kaks eksamit. Sellepärast pole ma ka siia suutnud midagi kirjutada.

Esimene ülikooli eksam oli kahtlane. Noh, enne pole ju kogenud sellist nilbust. Ma ei õppinud selleks üldse. Noh, valetan, veidi siiski, kuid tegelikult oli asi naljast kaugel. Kui ma eksami kätte sain ja küsimused üle vaatasin, siis tekkis täielik hämming. Siia ei oska midagi kirjutada, siia ka mitte ja mis kuradi asja ma siin arvutama pean... ja veel peast, no tore. Mind ähvardas feilimine. See aasta oli sellel kursusel üks uus õppejõud, kes hindas leebemalt. Thank god for that! Teisel aastal õppivad on pahased, et meid nii karmilt ei hinnatud. No tore. Mis vahet seal on?

Koduigatsus aina süveneb vist. Või noh, praegu vähemalt, sest pole elu sees nii kaua kodust eemal olnud. Eestis muutub kõik. Rocca al Mare keskus pidi sada korda suurem olema, Tallinnasse sissesõidul oli eelmine kord mingi teeehitus, kodus oli vahepeal remont!!!, aka remont oli ära, ma ei tea pmst midagi ning Vabaduse plats on üles küntud ja seal ei tohi mist käia ka. Ei tea....^o)

Sügis on siin samasugune. Vahest tibutab vihma, kuid viimaselajal on isegi ilmaga vedanud. Täna on selline pilvealune. Lehed on kollased. Akna taga on vahtrad isegi paljad juba. Peaks vitamiini ostma. Ja shokolaadi. Ja banaani. Kust ma muidu serotoniini saan!?

Ahjaa, vahepeal oli muide koolipidu, kus ma suutsin pesus auto katusel tantsida. Kõlab hästi/halvasti?! Mul on poogen voogen, nagu for real!:D Elu on seiklus ja nalja peab saama. Ei tahtnud öelda, et pulli peab saama, muidu oleks keegi kohe targa lausega välja tulnud, et elu on lehm...

4. nädal juba

Mulle öeldi täna, et ma ei oska enam mõnitada. See oli nii üllatav ja ma mõtlesin esimest korda, et ma olen muutunud siin. Teistest eemal. Aga ma ei taha nii palju muutuda.

Ma võiksin olla praegu klubis, kursakaaslastega, aga ma ei ole. Olen ühikas, no life, no nothing.

Esimest korda ülikoolis olen ma natuke masenduses, aga samas oli täna nii tore päev. Käisime istusime jõe ääres ja rääkisime kursaõega juttu ja oli hästi ilus ja soe ja mõnus. Ja sai naerda ka. 

Aga ikkagi. 

Ma mõtlen, kas see ongi kõik, mis on. Või on veel midagi, mida ma veel saanud pole? Midagi sellist, mis muudaks.

Samas ma ju tean, mida ma tahan siit. Ma tahan haridust. Ma tean, mida ma tahan tulevikus teha ja ma saan selle. Lihtsalt pean saama. Niisiis ei olegi järelikult muu oluline.

Aga üldiselt ma tundsin täna, et ma võin saada siit endale neid toredaid sõpru, kellega saan tulevikus kokku ja räägime juttu. Ja see oli nii hea.

3 nädalat koolis käidud.

Üle kuu...

Olen juba üle kuu välismaal elanud. Täitsa hull ju. Siin elamine annab ikka iga päevaga tõestust juurde, et Eestis on kõige parem. Aga teate? Siin on ka oma plusse. Rahvusvaheline seltskond on nii lahe. Näiteks on siin Türklased, kes on hästi ägedad, poolatar on lahe... igast tüübid on lahedad :) Karvased ja sulelised.

Esimesed suuremad kirjatööd on hindamisele esitatud nii peab veel oma ideid ja mõtteid presenteerima. Või noh. Esitlema. Aega pole, aga samas ega ei viitsiks teha ka. Koguaeg oleb väsinud, sest eelmise nädala kolmapäeval otsustas suur kuri seltskond, et peab pidutsemisega pihta hakkama. Ja nii iga päev, kuni teisipäeva varahommikuni. Valetan, pühapäeval hingasin. Sest siis oli mul peojärgne väsimus.

Koolis saab magada muide. Loengus, vabalt, lobby's ka vabalt. Mõnus on. Lihtsalt koolikaaslased irvitavad ja vaatavad. Mõned tulevad surgivad sõrmedega. Muide, esimene eksam on ka lähenemas. Järmisel esmaspäeval. Halloo, kuidas ma selle ära teen, ma ei oska sittagi ju:D JA järgmine NÄDAL on retsimise nädal, mis lõppeb PIMP peoga... pimp...

esimene.

Teine linn, teine elu, teine kool. 

Ma elan koos viie inimesega, kellest kaks on poisid/mehed. Üht pole veel kordagi näinud, teist nägin kahe nädala jooksul ühe korra. Aga nüüd olen näinud juba poolteist korda, st. et teine kord nägin vaid tema selga ja siis kui uks lahti oli. Korra kuulsin ka ta häält. Ühe korra ütles ta mulle tere. 

Niisiis. Meie kodu koosneb kuuest inimesest: A,K,L,M,N ja mina. 

Kool on veel huvitav. Kirjutada on palju vaja, aga selle elab üle. 

Uus linn, uued inimesed.

Mind mõnikord hämmastab siinne tõenäosus puutuda kokku tuttavate inimestega. See on muide väga suur. Aga ma ei saa öelda, et see mulle ei meeldiks, vastupidi, see on hea. 

Inimesed on siin hoopis sõbralikumad kui mujal. Nende kolme nädalaga olen leidnud endale palju palju uusi tuttavaid ja see trend jätkub. 

Järgmine kord rohkemat ja täpsemat.

Uuga schmuuga

Miks on alati nii, et välismaal olles õpitakse enne ära vandesõnad. Kunagi ei õpita ära viisakussõnu. Hmm. Jube kahtlane.

Koolis on suht palju teha, aga elab üle. Trennis saab kah käia õnneks. Tahaks rohkem käia, sest olen juba mõnusalt juurde võtnud. Lähen veel paksuks kätte. Masendusest vist. Või siis koduigatsusest ja hirmust, et ehk ei saa enam süüa mingihetk. Saab küll. Lõpetagem nüüd õgimine. Kuigi koduigatsus soosib seda ikka täiega. Söök on hea!

Hurraa. Eksamid lähenevad ja kas ma olen õppinud. Oooei! Tahan veel kohalikega see nädal peole minna. Noh, et ikka kohalikku peokultuuri ka näha. Ehk on Eesti omast erinev. Ehk ei ole?

Huhuu!

Üle pika aja külastan ka kodumaad! Täitsa hea on. Eestis lõhnab teistmoodi, muide! Palju paremini. Eks see suurlinna elu on ikka polluted küll. Telekast tuleb eesti keelt ja keegi ei loe peale filmidele ja sarjadele. Miks enamikes riikides selline loll pealelugemise komme on? Põh. Käisin poes ka. Järve selveris, oioi, see oli nii võõras kuidagi. Ja üldse oli koguaeg selline tunne nagu ma oleksin purjus. Kodumaa joovastab eks:). Tegelikult ma peaksin õppima. Lugema oma ühe kursuse materjale, mida on 1200lk.

Tudengielust nii palju, et kui tekib kolmapäeval tuju, et peaks jooma, siis miks mitte. Oma asi, milline järgmisel hommikul loengus oled. Suures auditooriumis ei vaata sulle mitte keegi näkku ning sinu kõrval istuvad õnneks alati need, kes sinuga eile jõid. Ostsime liitri rummi ja jõime selle lihtsalt ära. Hea oli! Hommikul oli uni tegelt, aga ikkagi ajasime ennast püsti ja kobisime kooli! Tudengielu noh.

Nädal läbi

Nüüd olen juba üle nädala võõras riigis olnud. Kahtlane on. Kuidagi raskeks muutub see olemine. Tahaks hirmsasti koju! Koolis on ka vaja nii palju asju teha. Maksimum mis ma kodust üksinda eemal olen olnud, on 10 päeva. praegu jookseb 9s päev. Ja korterikaaslaseid ka ei ole, sest nad läksid koju nädalavahetuseks. Umph. Õpin edasi siis nüüd ja proovin mitte kodule mõelda.

Hull välismaa ülikool

Hommikul kella kaheksast õhtul kella seitsmeni. Miks? Palju on teha. Halloo. Ei viitsi. Pärast on koguaeg suht pidu ka. Teil ei olegi veel kooli. Suvevaheaeg on mul healjuhul kaks nädalat. Reedel on koolipidu. Oeh, nüüd lähen järgmisesse tundi. Olge tugevad.

Uues riigis

Olen kohal. uba on megasegamini. Kasutan hetkel rahvusvahelise hotelli tasuta wifit. Toodi autoga siia, pärast jalutan koju. Uude koju. Päris tase on. Praegu on veel imelik, sest pole jõudnud veel siin eriti olla. Millagi pikemalt:)

Esimene sissekanne...

Ma olen roosa. Ma olen see, kes teist riiki vallutama läheb. Konfidentsiaalsuse tõttu riiki ei avaldata, kuid saladuskatte all võib öelda, et tegu ei ole mõne kuuma vahemere riigi ega ka mõnel teisel mandril asetseva riigiga. Rohkem selle asukoha kohta ma reeta ei saa. Muidu ei oleks huvitav ju. Mul on au postitada siia esimene post, sest ma olen kahjuks esimene, kes peab kooli minema. Või õnneks. Kool algab juba sellel esmaspäeval. Halloo, suvi on ju veel?! Mis on saanud kuulsast esimese septembri traditsioonist?!

Mu kodu on segamini praegu, sest ma üritan pakkida. Ma pakiksin kõik kaasa, kui saaks. Kõik kahjuks ei mahu. Üks on kindel, ma võtan kõik oma jalanõud kaasa. Kõik! Ka talve omad, sest ma ei viitsi neid järele lasta saata, või ise tuua. Tegin väga hea plaani, et asju pakkida. Tõstsin sahtlitest välja KÕIK, mida ma tahan kaasa võtta ning üritan neid siis nüüd erinevatesse kottidesse pakkida. Hurra, see on nagu ahvi ja banaani ülesanne. Loodan, et teate ning kui ei, siis ehk teinekord räägin.

See nädalavahetus on esimese aasta tudengitele kahepäevane läbu. Rahvusvaheline seltskond peab suutma tutvuda ning ilmselgelt on see osadele võimalus juba esimesel korral endal mark maha (täis?! ajutine meeltesegadus) teha. Ma loodan, et mina see ei ole. Õnneks, suudan ma ennast enamvähem kontrollida. Jess!

Pühapäeval on juba väiksema seltskonnaga ühikas väike pidu. No rahvas tahab ju näha, kes kooli tuleb ja miks ja kellega ja milline ja üldse. Esmaspäeval on mingitmoodi aktus, vanade traditsioonide järgimine ning ilmselt ka esimene koolipäev. Juba järgmisel reedel on järgmine pidu esimese aasta tudengitele. Aga millal ma puhkan? Never. Hakkan juba energiajoogi raha varuma. Põssa! põssa!, anna andeks, et ma su seest kõik raha välja kisun. Vaja on. Napib.

Homme kolingi ära. Jätan Eestisse lausa neli ülikooliealist chikat, kes kindlasti hoiavad meie pande mainet kõrgel. Ükskord me pidutseme niikuinii! Ja siiski!!! LET THE LIFE BEGIN!