4. nädal juba

Mulle öeldi täna, et ma ei oska enam mõnitada. See oli nii üllatav ja ma mõtlesin esimest korda, et ma olen muutunud siin. Teistest eemal. Aga ma ei taha nii palju muutuda.

Ma võiksin olla praegu klubis, kursakaaslastega, aga ma ei ole. Olen ühikas, no life, no nothing.

Esimest korda ülikoolis olen ma natuke masenduses, aga samas oli täna nii tore päev. Käisime istusime jõe ääres ja rääkisime kursaõega juttu ja oli hästi ilus ja soe ja mõnus. Ja sai naerda ka. 

Aga ikkagi. 

Ma mõtlen, kas see ongi kõik, mis on. Või on veel midagi, mida ma veel saanud pole? Midagi sellist, mis muudaks.

Samas ma ju tean, mida ma tahan siit. Ma tahan haridust. Ma tean, mida ma tahan tulevikus teha ja ma saan selle. Lihtsalt pean saama. Niisiis ei olegi järelikult muu oluline.

Aga üldiselt ma tundsin täna, et ma võin saada siit endale neid toredaid sõpru, kellega saan tulevikus kokku ja räägime juttu. Ja see oli nii hea.

3 nädalat koolis käidud.