4. nädal juba

Mulle öeldi täna, et ma ei oska enam mõnitada. See oli nii üllatav ja ma mõtlesin esimest korda, et ma olen muutunud siin. Teistest eemal. Aga ma ei taha nii palju muutuda.

Ma võiksin olla praegu klubis, kursakaaslastega, aga ma ei ole. Olen ühikas, no life, no nothing.

Esimest korda ülikoolis olen ma natuke masenduses, aga samas oli täna nii tore päev. Käisime istusime jõe ääres ja rääkisime kursaõega juttu ja oli hästi ilus ja soe ja mõnus. Ja sai naerda ka. 

Aga ikkagi. 

Ma mõtlen, kas see ongi kõik, mis on. Või on veel midagi, mida ma veel saanud pole? Midagi sellist, mis muudaks.

Samas ma ju tean, mida ma tahan siit. Ma tahan haridust. Ma tean, mida ma tahan tulevikus teha ja ma saan selle. Lihtsalt pean saama. Niisiis ei olegi järelikult muu oluline.

Aga üldiselt ma tundsin täna, et ma võin saada siit endale neid toredaid sõpru, kellega saan tulevikus kokku ja räägime juttu. Ja see oli nii hea.

3 nädalat koolis käidud.

Üle kuu...

Olen juba üle kuu välismaal elanud. Täitsa hull ju. Siin elamine annab ikka iga päevaga tõestust juurde, et Eestis on kõige parem. Aga teate? Siin on ka oma plusse. Rahvusvaheline seltskond on nii lahe. Näiteks on siin Türklased, kes on hästi ägedad, poolatar on lahe... igast tüübid on lahedad :) Karvased ja sulelised.

Esimesed suuremad kirjatööd on hindamisele esitatud nii peab veel oma ideid ja mõtteid presenteerima. Või noh. Esitlema. Aega pole, aga samas ega ei viitsiks teha ka. Koguaeg oleb väsinud, sest eelmise nädala kolmapäeval otsustas suur kuri seltskond, et peab pidutsemisega pihta hakkama. Ja nii iga päev, kuni teisipäeva varahommikuni. Valetan, pühapäeval hingasin. Sest siis oli mul peojärgne väsimus.

Koolis saab magada muide. Loengus, vabalt, lobby's ka vabalt. Mõnus on. Lihtsalt koolikaaslased irvitavad ja vaatavad. Mõned tulevad surgivad sõrmedega. Muide, esimene eksam on ka lähenemas. Järmisel esmaspäeval. Halloo, kuidas ma selle ära teen, ma ei oska sittagi ju:D JA järgmine NÄDAL on retsimise nädal, mis lõppeb PIMP peoga... pimp...

esimene.

Teine linn, teine elu, teine kool. 

Ma elan koos viie inimesega, kellest kaks on poisid/mehed. Üht pole veel kordagi näinud, teist nägin kahe nädala jooksul ühe korra. Aga nüüd olen näinud juba poolteist korda, st. et teine kord nägin vaid tema selga ja siis kui uks lahti oli. Korra kuulsin ka ta häält. Ühe korra ütles ta mulle tere. 

Niisiis. Meie kodu koosneb kuuest inimesest: A,K,L,M,N ja mina. 

Kool on veel huvitav. Kirjutada on palju vaja, aga selle elab üle. 

Uus linn, uued inimesed.

Mind mõnikord hämmastab siinne tõenäosus puutuda kokku tuttavate inimestega. See on muide väga suur. Aga ma ei saa öelda, et see mulle ei meeldiks, vastupidi, see on hea. 

Inimesed on siin hoopis sõbralikumad kui mujal. Nende kolme nädalaga olen leidnud endale palju palju uusi tuttavaid ja see trend jätkub. 

Järgmine kord rohkemat ja täpsemat.

Uuga schmuuga

Miks on alati nii, et välismaal olles õpitakse enne ära vandesõnad. Kunagi ei õpita ära viisakussõnu. Hmm. Jube kahtlane.

Koolis on suht palju teha, aga elab üle. Trennis saab kah käia õnneks. Tahaks rohkem käia, sest olen juba mõnusalt juurde võtnud. Lähen veel paksuks kätte. Masendusest vist. Või siis koduigatsusest ja hirmust, et ehk ei saa enam süüa mingihetk. Saab küll. Lõpetagem nüüd õgimine. Kuigi koduigatsus soosib seda ikka täiega. Söök on hea!

Hurraa. Eksamid lähenevad ja kas ma olen õppinud. Oooei! Tahan veel kohalikega see nädal peole minna. Noh, et ikka kohalikku peokultuuri ka näha. Ehk on Eesti omast erinev. Ehk ei ole?