Esimene sissekanne...

Ma olen roosa. Ma olen see, kes teist riiki vallutama läheb. Konfidentsiaalsuse tõttu riiki ei avaldata, kuid saladuskatte all võib öelda, et tegu ei ole mõne kuuma vahemere riigi ega ka mõnel teisel mandril asetseva riigiga. Rohkem selle asukoha kohta ma reeta ei saa. Muidu ei oleks huvitav ju. Mul on au postitada siia esimene post, sest ma olen kahjuks esimene, kes peab kooli minema. Või õnneks. Kool algab juba sellel esmaspäeval. Halloo, suvi on ju veel?! Mis on saanud kuulsast esimese septembri traditsioonist?!

Mu kodu on segamini praegu, sest ma üritan pakkida. Ma pakiksin kõik kaasa, kui saaks. Kõik kahjuks ei mahu. Üks on kindel, ma võtan kõik oma jalanõud kaasa. Kõik! Ka talve omad, sest ma ei viitsi neid järele lasta saata, või ise tuua. Tegin väga hea plaani, et asju pakkida. Tõstsin sahtlitest välja KÕIK, mida ma tahan kaasa võtta ning üritan neid siis nüüd erinevatesse kottidesse pakkida. Hurra, see on nagu ahvi ja banaani ülesanne. Loodan, et teate ning kui ei, siis ehk teinekord räägin.

See nädalavahetus on esimese aasta tudengitele kahepäevane läbu. Rahvusvaheline seltskond peab suutma tutvuda ning ilmselgelt on see osadele võimalus juba esimesel korral endal mark maha (täis?! ajutine meeltesegadus) teha. Ma loodan, et mina see ei ole. Õnneks, suudan ma ennast enamvähem kontrollida. Jess!

Pühapäeval on juba väiksema seltskonnaga ühikas väike pidu. No rahvas tahab ju näha, kes kooli tuleb ja miks ja kellega ja milline ja üldse. Esmaspäeval on mingitmoodi aktus, vanade traditsioonide järgimine ning ilmselt ka esimene koolipäev. Juba järgmisel reedel on järgmine pidu esimese aasta tudengitele. Aga millal ma puhkan? Never. Hakkan juba energiajoogi raha varuma. Põssa! põssa!, anna andeks, et ma su seest kõik raha välja kisun. Vaja on. Napib.

Homme kolingi ära. Jätan Eestisse lausa neli ülikooliealist chikat, kes kindlasti hoiavad meie pande mainet kõrgel. Ükskord me pidutseme niikuinii! Ja siiski!!! LET THE LIFE BEGIN!